Pereliige, kellest polegi rääkinud, on armas....põikpäine, laisk James. Sõber koer, kes norskab enamuse aja päevast, nagu ühele Inglise buldogile kohane. Väikesest armsast lontis kõrvadega kutsust kasvas suur (35 kg kaaluv) leopardikõhuga Buldooser. Viimane nimi on antud meie sõprade poolt. James on ülisõbralik, kannatab ära ka kõik laste narrused. Kui saab villand, jalutab lihtsalt minema. Kuid põikpäisuse ja suure kehakaalu tulemusena...no vahel tekib ikka trügimist inimese ja koera vahel. James naudib siiski üle kõige inimeste seltskonda, jalutades sinna, kuhu pereliikmed liiguvad ja norskab seal solidaarselt edasi. No tegelikult läheb ka sinna, kus parasjagu toidulõhna tunda on...
Nodzu moodi koeral on europass ja "maja" reisimise tarbeks. Ja kuhu liigub "maja", sinna ka truult James...
Nüüdseks on James pisut üle 2 aasta vanune (sünnipäevaks 15. veebruar - veevalaja :)). Kutsikaiga seega möödas...loodetavasti - mehed pidid ju alati kauem "lapsed" olema... Mõtisklesin just, et ei olnud meil kutsika poolt näritud kingi ega purustatud nahkdiivanit(viimast meil lihtsalt polegi). Olid mõned purustatud mänguasjad (põrand oli ühisterritooriumiks nii kutsikale, kui pisut üle aasta vanusele Robertile), mis kinnitab vaid mänguasjade õiget valikut minu meelest :)
Koerast on saanud meie Sõber suure algustähega. Tema kurvad silmad aga murravad vahel südame...