Issanda loomaaed...

Kevad Belgias on midagi vaatamisväärset. Alati algab see kuidagi äkki ja kõik on nii meeliülendavalt värske ja värviline... Kevadega kaasnevad kahjuks ka mitte nii meeliülendavad elamused meie korteris...igasuguste paljujalgsete putukate sissetung...brrrrr.......
No lähed vannituppa käsi pesema ja kraanikausis istub selline ... elukas... Suurim sellistest karvajalgadest, keda siin olen näinud, oli läbimõõduga ca 10 cm varbast varbani. See polnud just mu elu meeldivaim päev, kui teda kohtasin.
Ärkad öösel, kuna nohune laps nutab. Koridori minnes ja tuld põlema pannes kohtad seinal sellist elukat...

Või hoopis sellist...








Osad neist ka hüppavad, kui neile läheneda (korterist välja transportimise eesmärgil näiteks) .
Kallis abikaasa teatas mu ahastava pobina peale, et see on siin täiesti normaaaalne. Elame ju looduse keskel...no mida keegi normaalseks peab... Õnneks sellist "naturaalset" elu on meil umbes 2 kuud aastas. Muul ajal neid elukaid ei kohta.

Kevade juurde käivad ka põrisevad maipõrnikad, kes vahel meie koera ninal maabuvad (koer on meil buldog, seega nina pole tal just "eurolennujaam" :) Tegelikult on maipõrnikas üks ilus olevus, tema pikad "ripsmed" annavad paljudele silmad ette :) Maandus üks neist kogemata ajalehele ja õnnetult selili, nii ta pildile sattuski.










Jalutades võib ehmatada vahest mõne paksu faasani tõttu rohus (eks tema ehmatab jälle mind nähes ja teeb kohutava tiivaplaginaga minekut).

Pole alanud veel nahkhiirte hooaeg. Aga ta tuleb! Soojadel suveõhtutel kuuled, kuidas lipa-lapa lehvib keegi su kõrva äärest mööda. Mu suurim hirm - et mõni neist nätaki vastu otsaesist maandub, nähtavasti ei täitu. Neil pidid kole head sensorid olema sellise asja vältimiseks (GPS-de valmistajad on neilt ka vist õppust võtnud - nii mõnedki inimesed on meist kaarega mööda sõitnud, usaldades GPS-i :)))
Igatahes on de Fierteli seintel nüüd ka majakesed nahkhiirtele, liblikatele ning mingisugustele putukatele (ja puu otsas peale tavaliste linnumajakeste ka öökullimaja). Kuidas eelpoolnimetatud sinna tee leiavad...eks me näe.
Seega issanda loomaaed siin Belgia nurgakeses on kirju (jaanalindudest oli ka varem juttu haa-haa)...
Siinkohal meenub üks lugu Eestist. Ühel hilsõhtul leidsin elutoast konna, kes mu kraaksatuse peale volksti magamistuppa voodi alla hüppas. Oma vanemat poega usutledes sain teada, et konn ise oli tuppa tee leidnud (mis võib muidugi ka juhtuda, kuid mitte 3. korrusel elades..., olgugi, et tegu maakohakesega)....