Mõtteavaldus...

Punk on lahe!


On ju! Mu suurel vennal ka vahel juuksed püsti, küll tema juba teab!

Tiramisukook

Meie peres on kaks "tiramisuhullu" poega...Mis mul muud üle jääb, kui katsetada... ja mulle meeldib "kokata", mis seal salata...Siin ta on! Esimene pisut vesise naeratusega küll...teine aga juba parem. Retsepti näed siit.

"Väikeste kapitalistide" rida täieneb!

Sünnipäevadeks, jõuludeks ja igasuguste erinevate sündmuste puhul (nagu näiteks Mattise sünni puhul), on kuidagi palju raha kingitud. Investeerisime selle "kinnisvarasse"...Robert ja Mattis said omale majakese! Robert tegeleb aktiivse aiatööga ja majauste-akende avamise-sulgemisega ning Mattis kilkab lõbusalt seda vaadates!

Majake Eestis

Meie nurgake Eestimaal on meie majakese juures. Päris valmis "meie oma koht" veel pole, aga edeneb! Keegi nimetas mind "väikeseks kapitalistiks", kui pilti nägi... Belgia mõistes vist kisubki kapitalismi poole...
Majake enne...














...ja nüüd

Lapsesuu

...Allari moodi.
Allar oli umbes 3,5 aastane. Vaatas, kui ma juukseid pesin ja kuivatasin. Olin siis korraks "pea alaspidi", juuksed rippusid. Poiss vaatas mind koletõsiselt, ja ütles siiralt: "Emme, sa oled nii kaunis, sa oled nagu lehm".....(Enda kaitseks pean ütlema, et lapsele meeldisid väga lehmad ja see oli üks ilus loom tema jaoks). Meenutan seda seika heldimusega juba rohkem kui 10 aastat :)

***
Väikesele Allarile meeldis hirmsasti "Vintsakute" multifilm (tegemist oli NINJAdega....ninjakilpkonnadega) :)

***
Veidi suurem Allar armastas väääga SURRA-MURRAt....tiramisut nimelt:):)

Lapsesuu

Imestan hommikul, miks Robertil riietumisega nii kaua läheb.
Selgitus saabub kohe: "Ma ei leia pilti"...Nojah, kuidas sa paned T-särki selga, kui tead, et pilt tuleb ettepoole panna....aga T-särk on seekord ILMA PILDITA :):)

Ma ei salli jalgrattureid....vahel

...vähemalt mitte selliseid, kes arvavad, et nad on profid (mõned neist ongi) ja kes sõidavad minu kodu lähedal...
Ma ei armasta neid üldse, sest nad...
...on kohutavalt ülbed, arvates, et kogu tee kuulub neile
...sõidavad sinust üle, kui sa ei hüppa lapsevankri ja käe otsas rippuva 3-aastasega ruttu kraavi
...nad sõidavad keset autoteed isegi siis, kui on olemas jalgarattatee (mis on siin enamasti igal pool)
...PISSIVAD ja igal pool, kus juhtub...näiteks minu akna all, kuigi kaugel enne seda asub märk PRIVAATALA...nad pissivad kahel pool teed, hoolimata sellest, et seal jalutavad inimesed...nad pissivad isegi siis minu õuealal, kui WC-sse on mõned sammud...jubeeee...No kuidas ma seletan oma väikestele lastele, et ei ole normaalne igale poole oma hädasid teha (õnneks nad seda veel ei tee).
...nad teevad seda kõike ka siis, kui pole TOHUTULT TÄHTSAD MEISTRIVÕISTLUSED omasugustega (sel puhul annaks ma neile andeks või ei väljuks kodust)
On olemas ka mõned viisakad ratturid (nad kõlistavad kella, et jõuaksin teel hüpata, vahel tervitavad viisakalt ja ei pritsi mind täis pori).
Saan aru, et Belgias on jalgrattasõit (no tennis ka) see kõige-kõige...aga no tule taevas appi, mina tahan ka väljas käia, oma kodu lähedal vähemalt. Mina ei lähe ju nende õuele pissile...

Pereliige, kellest polegi rääkinud, on armas....põikpäine, laisk James. Sõber koer, kes norskab enamuse aja päevast, nagu ühele Inglise buldogile kohane. Väikesest armsast lontis kõrvadega kutsust kasvas suur (35 kg kaaluv) leopardikõhuga Buldooser. Viimane nimi on antud meie sõprade poolt. James on ülisõbralik, kannatab ära ka kõik laste narrused. Kui saab villand, jalutab lihtsalt minema. Kuid põikpäisuse ja suure kehakaalu tulemusena...no vahel tekib ikka trügimist inimese ja koera vahel. James naudib siiski üle kõige inimeste seltskonda, jalutades sinna, kuhu pereliikmed liiguvad ja norskab seal solidaarselt edasi. No tegelikult läheb ka sinna, kus parasjagu toidulõhna tunda on...
Nodzu moodi koeral on europass ja "maja" reisimise tarbeks. Ja kuhu liigub "maja", sinna ka truult James...
Nüüdseks on James pisut üle 2 aasta vanune (sünnipäevaks 15. veebruar - veevalaja :)). Kutsikaiga seega möödas...loodetavasti - mehed pidid ju alati kauem "lapsed" olema... Mõtisklesin just, et ei olnud meil kutsika poolt näritud kingi ega purustatud nahkdiivanit(viimast meil lihtsalt polegi). Olid mõned purustatud mänguasjad (põrand oli ühisterritooriumiks nii kutsikale, kui pisut üle aasta vanusele Robertile), mis kinnitab vaid mänguasjade õiget valikut minu meelest :)
Koerast on saanud meie Sõber suure algustähega. Tema kurvad silmad aga murravad vahel südame...

Issanda loomaaed...

Kevad Belgias on midagi vaatamisväärset. Alati algab see kuidagi äkki ja kõik on nii meeliülendavalt värske ja värviline... Kevadega kaasnevad kahjuks ka mitte nii meeliülendavad elamused meie korteris...igasuguste paljujalgsete putukate sissetung...brrrrr.......
No lähed vannituppa käsi pesema ja kraanikausis istub selline ... elukas... Suurim sellistest karvajalgadest, keda siin olen näinud, oli läbimõõduga ca 10 cm varbast varbani. See polnud just mu elu meeldivaim päev, kui teda kohtasin.
Ärkad öösel, kuna nohune laps nutab. Koridori minnes ja tuld põlema pannes kohtad seinal sellist elukat...

Või hoopis sellist...








Osad neist ka hüppavad, kui neile läheneda (korterist välja transportimise eesmärgil näiteks) .
Kallis abikaasa teatas mu ahastava pobina peale, et see on siin täiesti normaaaalne. Elame ju looduse keskel...no mida keegi normaalseks peab... Õnneks sellist "naturaalset" elu on meil umbes 2 kuud aastas. Muul ajal neid elukaid ei kohta.

Kevade juurde käivad ka põrisevad maipõrnikad, kes vahel meie koera ninal maabuvad (koer on meil buldog, seega nina pole tal just "eurolennujaam" :) Tegelikult on maipõrnikas üks ilus olevus, tema pikad "ripsmed" annavad paljudele silmad ette :) Maandus üks neist kogemata ajalehele ja õnnetult selili, nii ta pildile sattuski.










Jalutades võib ehmatada vahest mõne paksu faasani tõttu rohus (eks tema ehmatab jälle mind nähes ja teeb kohutava tiivaplaginaga minekut).

Pole alanud veel nahkhiirte hooaeg. Aga ta tuleb! Soojadel suveõhtutel kuuled, kuidas lipa-lapa lehvib keegi su kõrva äärest mööda. Mu suurim hirm - et mõni neist nätaki vastu otsaesist maandub, nähtavasti ei täitu. Neil pidid kole head sensorid olema sellise asja vältimiseks (GPS-de valmistajad on neilt ka vist õppust võtnud - nii mõnedki inimesed on meist kaarega mööda sõitnud, usaldades GPS-i :)))
Igatahes on de Fierteli seintel nüüd ka majakesed nahkhiirtele, liblikatele ning mingisugustele putukatele (ja puu otsas peale tavaliste linnumajakeste ka öökullimaja). Kuidas eelpoolnimetatud sinna tee leiavad...eks me näe.
Seega issanda loomaaed siin Belgia nurgakeses on kirju (jaanalindudest oli ka varem juttu haa-haa)...
Siinkohal meenub üks lugu Eestist. Ühel hilsõhtul leidsin elutoast konna, kes mu kraaksatuse peale volksti magamistuppa voodi alla hüppas. Oma vanemat poega usutledes sain teada, et konn ise oli tuppa tee leidnud (mis võib muidugi ka juhtuda, kuid mitte 3. korrusel elades..., olgugi, et tegu maakohakesega)....

Jaanalinnu sündroom...

Homme eksam tulekul (no ikka flaami keel ja grammatika seekord). Mida teen mina? Pole aega, ma ei saa, ma ei taha, olen väsinud - need vaid mõned vabandused, mida enesele välja olen mõelnud. Ikka selleks, et mitte õppida. Kelle elu see ikka muudab, kui mu eksamitulemus kehvakene saab olema? Aeg on jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine lõpetada. Ikka iseendale õpin ju!!! Ja arvutiekraani on ju aega põrnitseda...seega on ka aega grammatikareeglitele.... Pea liiva alt välja ja õppima!

Lapsesuu

Meie väike "suur venna" Robert teatas täna, et voodil on üks PRULLAKAS BEEBI...vend Mattis siis nimelt:). Ei tule mul hetkel meelde raamatu nimi, millest me lugesime üht lugu, kus samad sõnad sees olid... Mälu on Robertil hea ja minul oli küll naljakas...