Mattise saabumise lugu ehk sünnitus Belgia moodi

Viimane aeg on kirja panna lugu pisipoeg Mattise ilmaletulekust. Alustuseks...just sel nädalal, kui oli oodata poja sündi, oli minu arstil....PUHKUS. Valida oli, kas sünnitada enne või pärast seda nädalat. Enne ei õnnestunud, seega püüdsin asja eriti rahulikult võtta ja oodata. 9. jaanuaril tegin valmis tordi Roberti sünnipäevaks ja mõtlesin, et no ainult mitte 10. jaanuaril sünnitada...Kell 02.30 10. jaanuari hommikul ärkasin selliste imelike valude peale (arvasin, et no nüüd need libakad platsis). Magada ei saanud, jalutasin siis veidi toas ringi ja tukkusin diivanil. Kella 5 paiku kutsusin Franki moraalseks toeks. Valud polnud küll mitte sünnitusvalude moodi, kuid iga 4 minuti tagant...see tundus kahtlane. Jalutasin, valutasin ja kahtlesin, et kas minna haiglasse kontrollima või mitte. Kella 8 ajal, kui 2 minutit valuhoogude vahele lugesin, otsustasin oma "libakaid" kontrollima minna.
Haiglas kohtusime ämmaemand Liselottega. Kell oli 8.30. Ütlesin, et no heameelega läheks koju tagasi...Peale kontolli, üllatus-üllatus 7 cm avatust ja haiglasse sünnitama jäämine.
Kolisime Frankiga siis sünnitustuppa. Polnudki nii erinev Eestis kogetust. No vist oli siin see tuba privaatsem ja mugavam. Liselotte valmistas kõik vahendid sünnituse vastuvõtuks ette (oli näha, et läheb steriilseks sünnituseks :). Veel korra mind läbi vaadates lõhkus ämmaemand veekoti. Ja no siis hakkas peale...tundsin, et no nüüd sünnitan tõesti (varem sellist tunnet polnudki). Käisin veidikeseks ka mullivanni nautimas (no kiiduväärt leiutis), aga peatselt algasid juba pressid. Vannist välja aetuna valutasin ja hingasin siis Franki kätt pigistades. Ja siis keelati pressida....doktor polnud veel kohal...Kuna oma arst puhkas, nuuks, saabus suvaliselt valitud arst lõpuks. Kell oli 10.31. Sai kiiruga kitli selga ja püüdis mu pojakese kinni!
Ja seal ta oligi! Jälle see kummaline tunne, kui laps su kõhule pannakse! Kelle nägu on, küsiti...ei tea, iseenda nägu oli! Uhke papa lõikas nabanööri läbi ja läks titaga kaaluma. 4050 grammi ja 53,5 cm pikk ja sünnikuupäevaks 10. jaanuar! Täpselt nagu 3 aastat vanemal vennakesel. No ei vedanud, mõtlesin,...pole kummalgi OMA sünnipävagi nüüd. Aga need mõtted taandusid, kui pojake tissi otsa anti ja voodiga "palatisse" sõidutati. Seal ....brrrrrrrr... pesti mind kaelast kuni varbaotsani lamavas asendis puhtaks. Ja olimegi kolmekesi. Mattis, mina ja Frank. Frank helistas koju Allarile (kes koolist koju Robertit hoidma jäi) ja teatas uudist. Kaks venda sõid kodus Roberti sünnipäevaks tehtud maasikatorti vist terve päev.
Haiglast koju sain reedel (sünnitasin kolmapäeval). Polnud rebendeid, ei sünnitanud epiduraaliga ja kõndisin ise ringi...see kokku seal tekitas vist veidi hämmeldust ja lastigi tulema. Tegelikult olin surmväsinud ja tahtsin magada. Kolm ööd magamata koos sünnituseelse ööga. Haiglas nii kitsas voodi ja laps tudus rahulikult vaid kaisus või mu kõhu peal...kartsin, et kukub maha ja ise ei saanudki und. Hommikul, kui laps kenasti magas, käis iga 5 minuti tagant keegi toas. Toidutooja, õde, koristaja, teine õde ja veelpalju inimesi, kelle ametit ei õnnestunud mul tuvastadagi. Ikka ei saanud magada. Seega KOJU!
Kuid lõpetuseks peab mainima, et kogu sünnituskogemus Belgia moodi oli üdini positiivne!
Paar päeva hiljem (pidime lastearsti juurde visiidile titaga minema) näitasime Mattist ka dr. de Haanile (minu rasedust jälginud arst, kes oma 2-nädalasest puhkusest aastas, just minu beebi sünni ajal ühe nädala puhkas). Taas nentisin, et siiski oli kole kahju, et mu oma arst sünnitusel ei olnud. Aga kokkuvõttes oli ikkagi kõik 5+!