Proloog

Paneb mõtlema, miks ei alustanud ma blogimist juba mitu head aastat tagasi... Igasuguseid üllatusi jagus mulle Belgia eluga tutvudes kuhjaga. Enamasti ajas naerma... On ju naljakas, kui saabud Euroopa südamesse ja kohalikku isikutunnistust trükitakse ...kirjutusmasinal. Ja et sedagi kätte saada, tuli mitu korda käia. Polnud kohal just seda vajalikku inimest, kes kõike teaks. Järgmisel korral sain oma isikutunnistuse. Veidi aega hiljem sai mu poeg 12 aastat vanaks ja pidi samasuguse "tunnistuse" saama. Mis selgus...olin mitu head kuud kotis kandnud punase põhjaga dokumenti (mida väljastatakse mitte Euroopa Liidu liikmesriikidest saabunule) vaja aga oli sinise põhjaga! No mis seal muretseda (selgituseks vaid, et asusin siia elama ajal, kui veel viisat tuli selleks taotleda), õnneks keegi dokumente ei kontrollinud senimaani.
Muide, enne veel, kui üldse dokumendi sain, käis minu (ja laste) kohalolekut mitu korda kontrollimas politseinik. Naljakas mehike, ta ei saanud üldse aru, kes ma olen. Kuna mehega kandsin sama perekonnanime, oli ainuke arusaam tema poolt, et olen oma mehe õde. Siin ju abiellu astudes jääb naine oma "neiupõlve" nimega.
Üllatas, et paljud poed on lõuna ajal 2 tundi suletud. Praegu mõtlen, et no miks ka mitte! Seda, et pühapäeviti või õhtuti peale 20.00-i toidupoed/supermarketid suletud on, ei pea ma ka enam imelikuks. No tegelikult ööpoekesed on ikka lahti (kord Kermisel käies sai isegi üht sellist külastatud) ja reedel ka tunnike kauem võimalus shopata. Kõik on harjumuse asi...
Sellega küll ei harju, et kassapidajatel on aega küll ja küll...kõige muu jaoks, mitte klientide teenindamiseks. Muidugi ei käi see nii igas poes, et kassapidaja sõbrannaga lobiseb või sms-i saadab, kui kassasabas on hulk inimesi. Kohalik Carrefour aga ei üllata, püsib ikka oma "headuses"...
Pangaautomaate ei leidnud kogu linna pealt kuigi palju. Aga raha saab oma arvelt ka supermarketis võtta! Üllatus-üllatus jälle!
Paljud naljakad-imestama panevad olukorrad pole isegi meeles enam. 3 aasta jooksul saab kõik nii omaseks, et ei imestagi enam... Suu ammuli olen ka vist kord oma meest põrnitsenud, nimelt, kui teine apteegist tagasi saabus....nii 3 aastat tagasi. Lapsel tekkis suur punetav laik vaktsineerimise kohale. Palusin mehel apteegist mingit alkoholilaadset asja küsida, et sellega punetavat kohta tupsutada. Ei antud. Mees süüdistas mind selles, et tahan imikule alkoholimürgistust tekitada!!! Nii talle apteegis öeldi. Nüüd tuleb vist vaid kaasa tunda Eesti inimestele, kes ikka lapsi "mürgitavad" ja isegi viinasokke teevad :) Pole hullu, ma ostsin ikkagi poest tavalise vodka, lahjendasin teda veidi ja tegin seda, mida Eestis med. õena teinud olin... Ka mu mees luges õige varsti mingist teadusajakirjast, et väikse kompressikesega ikka viinamürgitust põhjustada ei saa. Pragasin siis teda, et ajakirja usub küll, aga mind??? :)
Nii mu elu siin algas. Koduigatsusega ja pisikeste shokkide/üllatustega siin ja seal.
Nüüd vahel mõtisklen, et kus siis mu kodu on? Ja tegelikult...kodu on seal, kus olen ma ise. Ehk siis Belgias...praegu. Mis ei tähenda, et ma Eesti elu unustanud olen. Ikka mõlgub sealne elu mõtteis. Loen ajalehti-internetiuudiseid. Räägin lastega eesti keeles ja korralikus eesti keeles! Ja puhkuseplaanid teeme ka ikka Eestisse sõiduks, vastavalt võimalusele...suvel ja talvel. Seekord olid mu esimesed jõulud siinmaal (põhjuseks reisimiseks sobimatult suur kõht ja ettearvamatu sünnitustähtaeg). Aga suveplaanid...ikka Eestile mõeldes...ka seal on mu kodu....