JAANITULI!

Otsereportaazina ja paari sõnaga õelduna....maru vahva!!!
Ilm ilus (peale hommikupooliku halli ilma), lõbus rahvas ja Rock Hotel... Saku õlu ja sashlõkk, lisaks kõik osalejate poolt kaasavõetu. Ja jaanituli ise....No korda läinud üritus...umbes 380 eestlase jaanipäev Belgias! Vaata ise!

Ülevaade...

...hetke elust.
Mattis - 5 kuud ja 10 päeva vanust. Strateegilised mõõdud 8060 g ja 67 cm. Naerab ja kilkab palju, roomab kui partisan. Harjutab neljakäpakil ja kolmekäpakil olekut. Hambad muudkui tulevad ja tulevad...vist.
Robert - 3 aastat, 5 kuud ja 10 päeva vanust. Tõi mulle täna sületäie kummeliõisi :) Kehtestab ennast ja on armas ning arukas. Ja soovib kogu aeg, et keegi pannkooke teeks (maasikamoos on meil alati kapis).
Allar - 14 aastat ja pool aastakest pealekauba. Emmest tikutoosi võrra pikem (emme pole ka just lühikeste killast). Eksamid ja puberteet... Ka kehtestab ennast....
Sain just mõelda, et kui ometi jaanipäeval ei sajaks...kui kuulsin akna tagant hirmsat vihmasahmakat. Issake lausa maru äikeakna taga hetkel... Ilmateated lubavad reedest juba vahelduvat vihma... seega jaanipäevalised, varuge kummikud kaasa , siin on meil savimaa...ja vett kallab juba praegu!
Hetke elu oli see (ja mõtted pealekauba).
PS!Mina,Frank ja James naudime neid üksikuid vaikseid hetki meie elus ja püüame kõvahäälsed perioodid talutavaks teha.

Rabarberi kiusatus

Tegin kolehead kooki. Kaalujälgimisest pole siinkohal juttugi (äärmisel juhul saab jälgida kaalutõusu:), aga asi on seda väärt!
Retsept juunikuisest "Eesti Naisest". Kui soovid proovida, siis RETSEPT ON SIIN.

Minu kolm karu

Jaanipäev

No mis sa kostad... Mõlgutaja jõudis minust küll teadaandega ette, kuid Belgias elavate eestlaste kogukonna jaanipäev tuleb kohe koju kätte! Vaata kuulutust!
Sel aastal Ronses de Fierteli juures! Kuulan siis, kuidas ROCK HOTEL Belgias kõlab:)

Kakskeelsuse viljad

Kakskeelsuse tagajärgi märkan kõige rohkem Roberti juures. Tema ju alles õpib ja vahel vaidleme päris pikalt. Näiteks "must" eesti keeles tähendab nii värvi, kui ka määrdunud olekut. Flaami keeles on aga eraldi sõnad-
must (värv) on zwart, must (määrdunud) on vuil. Robert siis tõlgib meile vahel, et must on vuile kleur - ehk siis määrdunud värv:)

Juuksed flaami keeles on haar. Sama aga kehtib kõikide karvade kohta. Eesti keeles on ju eraldi sõnad: juuksed ja karvad. Jälle tekib eesti keelde tõlkides selliseid naljakaid väljendeid, nagu: "Papal on jalgade peal ka juuksed":)

Väike "lendur"

Viimaste päevade uus harjutus! Laps näeb välja kui lennukilt alla hüppav langevarjur. Laps kõhuli, käed ja jalad õhku tõstetud. Hea seljalihastele...mina küll ei jõua sellist harjutust tundide kaupa teha.

Pildile püüda ka täielikult ei õnnestunud, aga umbes nii see välja näeb!

Granola

Viimase aja lemmik hommikusöökide osas (vahel krõbistan ka vahepalaks...). Maakeeli öeldes on tegemist röstitud müslilaadse toiduga. Süüa sobib piimaga, jogurtiga. Lisada võib värskeid marju-puuvilju.

Retsept on pärit "Kaalulangetaja kokaraamatust". LOE SIIT, kui oled huvitatud!
Igasugused variatsioonid lubatud, ikkavastavalt fantaasiale:)
Minul köögikapil nüüd alati granola olemas...

Mõtteavaldus...

Punk on lahe!


On ju! Mu suurel vennal ka vahel juuksed püsti, küll tema juba teab!

Tiramisukook

Meie peres on kaks "tiramisuhullu" poega...Mis mul muud üle jääb, kui katsetada... ja mulle meeldib "kokata", mis seal salata...Siin ta on! Esimene pisut vesise naeratusega küll...teine aga juba parem. Retsepti näed siit.

"Väikeste kapitalistide" rida täieneb!

Sünnipäevadeks, jõuludeks ja igasuguste erinevate sündmuste puhul (nagu näiteks Mattise sünni puhul), on kuidagi palju raha kingitud. Investeerisime selle "kinnisvarasse"...Robert ja Mattis said omale majakese! Robert tegeleb aktiivse aiatööga ja majauste-akende avamise-sulgemisega ning Mattis kilkab lõbusalt seda vaadates!

Majake Eestis

Meie nurgake Eestimaal on meie majakese juures. Päris valmis "meie oma koht" veel pole, aga edeneb! Keegi nimetas mind "väikeseks kapitalistiks", kui pilti nägi... Belgia mõistes vist kisubki kapitalismi poole...
Majake enne...














...ja nüüd

Lapsesuu

...Allari moodi.
Allar oli umbes 3,5 aastane. Vaatas, kui ma juukseid pesin ja kuivatasin. Olin siis korraks "pea alaspidi", juuksed rippusid. Poiss vaatas mind koletõsiselt, ja ütles siiralt: "Emme, sa oled nii kaunis, sa oled nagu lehm".....(Enda kaitseks pean ütlema, et lapsele meeldisid väga lehmad ja see oli üks ilus loom tema jaoks). Meenutan seda seika heldimusega juba rohkem kui 10 aastat :)

***
Väikesele Allarile meeldis hirmsasti "Vintsakute" multifilm (tegemist oli NINJAdega....ninjakilpkonnadega) :)

***
Veidi suurem Allar armastas väääga SURRA-MURRAt....tiramisut nimelt:):)

Lapsesuu

Imestan hommikul, miks Robertil riietumisega nii kaua läheb.
Selgitus saabub kohe: "Ma ei leia pilti"...Nojah, kuidas sa paned T-särki selga, kui tead, et pilt tuleb ettepoole panna....aga T-särk on seekord ILMA PILDITA :):)

Ma ei salli jalgrattureid....vahel

...vähemalt mitte selliseid, kes arvavad, et nad on profid (mõned neist ongi) ja kes sõidavad minu kodu lähedal...
Ma ei armasta neid üldse, sest nad...
...on kohutavalt ülbed, arvates, et kogu tee kuulub neile
...sõidavad sinust üle, kui sa ei hüppa lapsevankri ja käe otsas rippuva 3-aastasega ruttu kraavi
...nad sõidavad keset autoteed isegi siis, kui on olemas jalgarattatee (mis on siin enamasti igal pool)
...PISSIVAD ja igal pool, kus juhtub...näiteks minu akna all, kuigi kaugel enne seda asub märk PRIVAATALA...nad pissivad kahel pool teed, hoolimata sellest, et seal jalutavad inimesed...nad pissivad isegi siis minu õuealal, kui WC-sse on mõned sammud...jubeeee...No kuidas ma seletan oma väikestele lastele, et ei ole normaalne igale poole oma hädasid teha (õnneks nad seda veel ei tee).
...nad teevad seda kõike ka siis, kui pole TOHUTULT TÄHTSAD MEISTRIVÕISTLUSED omasugustega (sel puhul annaks ma neile andeks või ei väljuks kodust)
On olemas ka mõned viisakad ratturid (nad kõlistavad kella, et jõuaksin teel hüpata, vahel tervitavad viisakalt ja ei pritsi mind täis pori).
Saan aru, et Belgias on jalgrattasõit (no tennis ka) see kõige-kõige...aga no tule taevas appi, mina tahan ka väljas käia, oma kodu lähedal vähemalt. Mina ei lähe ju nende õuele pissile...

Pereliige, kellest polegi rääkinud, on armas....põikpäine, laisk James. Sõber koer, kes norskab enamuse aja päevast, nagu ühele Inglise buldogile kohane. Väikesest armsast lontis kõrvadega kutsust kasvas suur (35 kg kaaluv) leopardikõhuga Buldooser. Viimane nimi on antud meie sõprade poolt. James on ülisõbralik, kannatab ära ka kõik laste narrused. Kui saab villand, jalutab lihtsalt minema. Kuid põikpäisuse ja suure kehakaalu tulemusena...no vahel tekib ikka trügimist inimese ja koera vahel. James naudib siiski üle kõige inimeste seltskonda, jalutades sinna, kuhu pereliikmed liiguvad ja norskab seal solidaarselt edasi. No tegelikult läheb ka sinna, kus parasjagu toidulõhna tunda on...
Nodzu moodi koeral on europass ja "maja" reisimise tarbeks. Ja kuhu liigub "maja", sinna ka truult James...
Nüüdseks on James pisut üle 2 aasta vanune (sünnipäevaks 15. veebruar - veevalaja :)). Kutsikaiga seega möödas...loodetavasti - mehed pidid ju alati kauem "lapsed" olema... Mõtisklesin just, et ei olnud meil kutsika poolt näritud kingi ega purustatud nahkdiivanit(viimast meil lihtsalt polegi). Olid mõned purustatud mänguasjad (põrand oli ühisterritooriumiks nii kutsikale, kui pisut üle aasta vanusele Robertile), mis kinnitab vaid mänguasjade õiget valikut minu meelest :)
Koerast on saanud meie Sõber suure algustähega. Tema kurvad silmad aga murravad vahel südame...

Issanda loomaaed...

Kevad Belgias on midagi vaatamisväärset. Alati algab see kuidagi äkki ja kõik on nii meeliülendavalt värske ja värviline... Kevadega kaasnevad kahjuks ka mitte nii meeliülendavad elamused meie korteris...igasuguste paljujalgsete putukate sissetung...brrrrr.......
No lähed vannituppa käsi pesema ja kraanikausis istub selline ... elukas... Suurim sellistest karvajalgadest, keda siin olen näinud, oli läbimõõduga ca 10 cm varbast varbani. See polnud just mu elu meeldivaim päev, kui teda kohtasin.
Ärkad öösel, kuna nohune laps nutab. Koridori minnes ja tuld põlema pannes kohtad seinal sellist elukat...

Või hoopis sellist...








Osad neist ka hüppavad, kui neile läheneda (korterist välja transportimise eesmärgil näiteks) .
Kallis abikaasa teatas mu ahastava pobina peale, et see on siin täiesti normaaaalne. Elame ju looduse keskel...no mida keegi normaalseks peab... Õnneks sellist "naturaalset" elu on meil umbes 2 kuud aastas. Muul ajal neid elukaid ei kohta.

Kevade juurde käivad ka põrisevad maipõrnikad, kes vahel meie koera ninal maabuvad (koer on meil buldog, seega nina pole tal just "eurolennujaam" :) Tegelikult on maipõrnikas üks ilus olevus, tema pikad "ripsmed" annavad paljudele silmad ette :) Maandus üks neist kogemata ajalehele ja õnnetult selili, nii ta pildile sattuski.










Jalutades võib ehmatada vahest mõne paksu faasani tõttu rohus (eks tema ehmatab jälle mind nähes ja teeb kohutava tiivaplaginaga minekut).

Pole alanud veel nahkhiirte hooaeg. Aga ta tuleb! Soojadel suveõhtutel kuuled, kuidas lipa-lapa lehvib keegi su kõrva äärest mööda. Mu suurim hirm - et mõni neist nätaki vastu otsaesist maandub, nähtavasti ei täitu. Neil pidid kole head sensorid olema sellise asja vältimiseks (GPS-de valmistajad on neilt ka vist õppust võtnud - nii mõnedki inimesed on meist kaarega mööda sõitnud, usaldades GPS-i :)))
Igatahes on de Fierteli seintel nüüd ka majakesed nahkhiirtele, liblikatele ning mingisugustele putukatele (ja puu otsas peale tavaliste linnumajakeste ka öökullimaja). Kuidas eelpoolnimetatud sinna tee leiavad...eks me näe.
Seega issanda loomaaed siin Belgia nurgakeses on kirju (jaanalindudest oli ka varem juttu haa-haa)...
Siinkohal meenub üks lugu Eestist. Ühel hilsõhtul leidsin elutoast konna, kes mu kraaksatuse peale volksti magamistuppa voodi alla hüppas. Oma vanemat poega usutledes sain teada, et konn ise oli tuppa tee leidnud (mis võib muidugi ka juhtuda, kuid mitte 3. korrusel elades..., olgugi, et tegu maakohakesega)....

Jaanalinnu sündroom...

Homme eksam tulekul (no ikka flaami keel ja grammatika seekord). Mida teen mina? Pole aega, ma ei saa, ma ei taha, olen väsinud - need vaid mõned vabandused, mida enesele välja olen mõelnud. Ikka selleks, et mitte õppida. Kelle elu see ikka muudab, kui mu eksamitulemus kehvakene saab olema? Aeg on jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine lõpetada. Ikka iseendale õpin ju!!! Ja arvutiekraani on ju aega põrnitseda...seega on ka aega grammatikareeglitele.... Pea liiva alt välja ja õppima!

Lapsesuu

Meie väike "suur venna" Robert teatas täna, et voodil on üks PRULLAKAS BEEBI...vend Mattis siis nimelt:). Ei tule mul hetkel meelde raamatu nimi, millest me lugesime üht lugu, kus samad sõnad sees olid... Mälu on Robertil hea ja minul oli küll naljakas...

Allari tutvustuseks

Meie peres on peale väikevendade ka Suur Venna. Tema juba niiii suur
(no kõige pikem meie peres...), et küsisin isegi luba...kas tohin teda blogisse riputada.
Suure venna elust suure aja hõivab kool. Imede ime, aga poiss saabus siia 5. klassi ilma vähimagi kohaliku keele oskuseta. Läks flaami(hollandi)keelsesse kooli ja aasta lõpetas juba teistega võrdselt! Ma ei väsi teda imetlemast... nüüdseks pea 2 aastat veel lisaks õpitud (lisandunud on veel prantsuse keel, ladina keel ja inglise keel-viimast rääkis ta küll siia saabudes juba hästi). Kodus püüame ikka eesti keelt edendada (mis parata, see ainus emakeelepraktika hetkel.
Allari vaba aeg läheb jagamisele korvpalli ja arvuti vahel. Mõlemaga tegeletakse ja aega jääb veel puuduski...Aga (minu õnneks) ka väikesed vennad mahuvad tema päevakavasse (no hea küll, nädalakavasse).

Väikevennad

Mattise tutvustuseks

Pisipoeg Mattis on tänaseks 3,5 kuud vana. Pean tõdema, et ta on kõige rahulikum laps (minu kolmest lapsest) siiani. Ei nuta eriti, magab öösel hästi (hommikul ärkab kella 9-10 paiku, rekordiks on 11.30!) ja on üldse üks aruka olekuga poiss. Naeratama hakkas 3-nädalaselt ja 1,5 kuu vanuselt oli juba paras naljavend:) Haarab kätega kõike, mis ette satub. Tänasest võib öelda, et keerab igal võimalusel seljalt kõhule ja on heameelega hämmastavalt kaua aega kõhuli. Mäletan, et Robertile ei meeldinud üldse kõhuli olla. Mattis sakutab heameelega oma mängukaare all ahvikest ja ka voodikarussell on väga populaarne. Peeglipoisile naeratab alati laialt ja patsutab peeglit võimalusel. Parim mänguasi on muidugi emme. Aga ka Robertit jääb sageli jälgima - küllap tajub, et tegu omasugusega ja naerab venna vigurite peale. Suurest vennast meeldivad talle kõige rohkem venna prillid ja juuksed. Ja ei mingit probleemi, kui suure venna hoida jäetakse veidikeseks!
Tundub, et ka hambad hakkavad märku andma endast - käed kipuvad kogu aeg suhu ja tatistamise vastu vajame lausa pudipõlle. Ja viimastel päevadel ka jorinat kuulda...
Aga siiski on ta meie pere naerulind!

Mattise saabumise lugu ehk sünnitus Belgia moodi

Viimane aeg on kirja panna lugu pisipoeg Mattise ilmaletulekust. Alustuseks...just sel nädalal, kui oli oodata poja sündi, oli minu arstil....PUHKUS. Valida oli, kas sünnitada enne või pärast seda nädalat. Enne ei õnnestunud, seega püüdsin asja eriti rahulikult võtta ja oodata. 9. jaanuaril tegin valmis tordi Roberti sünnipäevaks ja mõtlesin, et no ainult mitte 10. jaanuaril sünnitada...Kell 02.30 10. jaanuari hommikul ärkasin selliste imelike valude peale (arvasin, et no nüüd need libakad platsis). Magada ei saanud, jalutasin siis veidi toas ringi ja tukkusin diivanil. Kella 5 paiku kutsusin Franki moraalseks toeks. Valud polnud küll mitte sünnitusvalude moodi, kuid iga 4 minuti tagant...see tundus kahtlane. Jalutasin, valutasin ja kahtlesin, et kas minna haiglasse kontrollima või mitte. Kella 8 ajal, kui 2 minutit valuhoogude vahele lugesin, otsustasin oma "libakaid" kontrollima minna.
Haiglas kohtusime ämmaemand Liselottega. Kell oli 8.30. Ütlesin, et no heameelega läheks koju tagasi...Peale kontolli, üllatus-üllatus 7 cm avatust ja haiglasse sünnitama jäämine.
Kolisime Frankiga siis sünnitustuppa. Polnudki nii erinev Eestis kogetust. No vist oli siin see tuba privaatsem ja mugavam. Liselotte valmistas kõik vahendid sünnituse vastuvõtuks ette (oli näha, et läheb steriilseks sünnituseks :). Veel korra mind läbi vaadates lõhkus ämmaemand veekoti. Ja no siis hakkas peale...tundsin, et no nüüd sünnitan tõesti (varem sellist tunnet polnudki). Käisin veidikeseks ka mullivanni nautimas (no kiiduväärt leiutis), aga peatselt algasid juba pressid. Vannist välja aetuna valutasin ja hingasin siis Franki kätt pigistades. Ja siis keelati pressida....doktor polnud veel kohal...Kuna oma arst puhkas, nuuks, saabus suvaliselt valitud arst lõpuks. Kell oli 10.31. Sai kiiruga kitli selga ja püüdis mu pojakese kinni!
Ja seal ta oligi! Jälle see kummaline tunne, kui laps su kõhule pannakse! Kelle nägu on, küsiti...ei tea, iseenda nägu oli! Uhke papa lõikas nabanööri läbi ja läks titaga kaaluma. 4050 grammi ja 53,5 cm pikk ja sünnikuupäevaks 10. jaanuar! Täpselt nagu 3 aastat vanemal vennakesel. No ei vedanud, mõtlesin,...pole kummalgi OMA sünnipävagi nüüd. Aga need mõtted taandusid, kui pojake tissi otsa anti ja voodiga "palatisse" sõidutati. Seal ....brrrrrrrr... pesti mind kaelast kuni varbaotsani lamavas asendis puhtaks. Ja olimegi kolmekesi. Mattis, mina ja Frank. Frank helistas koju Allarile (kes koolist koju Robertit hoidma jäi) ja teatas uudist. Kaks venda sõid kodus Roberti sünnipäevaks tehtud maasikatorti vist terve päev.
Haiglast koju sain reedel (sünnitasin kolmapäeval). Polnud rebendeid, ei sünnitanud epiduraaliga ja kõndisin ise ringi...see kokku seal tekitas vist veidi hämmeldust ja lastigi tulema. Tegelikult olin surmväsinud ja tahtsin magada. Kolm ööd magamata koos sünnituseelse ööga. Haiglas nii kitsas voodi ja laps tudus rahulikult vaid kaisus või mu kõhu peal...kartsin, et kukub maha ja ise ei saanudki und. Hommikul, kui laps kenasti magas, käis iga 5 minuti tagant keegi toas. Toidutooja, õde, koristaja, teine õde ja veelpalju inimesi, kelle ametit ei õnnestunud mul tuvastadagi. Ikka ei saanud magada. Seega KOJU!
Kuid lõpetuseks peab mainima, et kogu sünnituskogemus Belgia moodi oli üdini positiivne!
Paar päeva hiljem (pidime lastearsti juurde visiidile titaga minema) näitasime Mattist ka dr. de Haanile (minu rasedust jälginud arst, kes oma 2-nädalasest puhkusest aastas, just minu beebi sünni ajal ühe nädala puhkas). Taas nentisin, et siiski oli kole kahju, et mu oma arst sünnitusel ei olnud. Aga kokkuvõttes oli ikkagi kõik 5+!

Lapsesuu

Palju naljakaid ütlemisi on jäänud kirja panemata. Paras hetk end parandada! Tänane dialoog:
Robert: "Tegin ehitusauto!"
Emme: "Tubli! Mida see auto aitab ehitada?"
Robert arusaamatu näoga...
Emme: "Mõned ehitusautod aitavad teed ehitada, mõned ehitusautod aitavad maja ehitada. Mis sinu auto teeb?"
Robert: "See auto teeb teed, või hoopis kohvi!"

Roberti tuvustuseks

Robert on meie pere pisut rohkem, kui 3-aastane pojake. Tema nimejada on päris pikk, kuna sinna lisatakse tema eest-

vedamisel peale ees- ja perekonnanime ka nimed Pätu ja Taibukas ning vajadusel veel mõni :) Nimi Taibukas on minu meelest omal kohal. Ta hakkas kaunis vara rääkima (aasta ja 7-kuuselt), ning armastab väga raamatuid. Oleme selle aja jooksul neid palju ette lugenud ja paljude raamatute tekst on tal ammu peas. Samuti deklameerib ta multifilmikangelaste tekste (jah mina see olin, kes kurtis, et laps ei taha multifilme vaadata mitte 5 minutitki - lootsin, et laseb korrakski emme "püksisäärest" lahti...nüüd vaatab ta heameelega meie poolt kollektsioneeritud videokassette ja DVD-sid ning on sujuvalt iseseisvaks poisiks kasvanud...või ehk "papa pojaks"...?). Robert armastab ka väga igasuguste klotsidega ehitada (väikestest Legodest teeb ta ehitusi, mis suure venna ohkima panevad...et kuidas ta oskab???) ja on vaieldamatu liivakastifänn. Ja tegutsemist jagub varahommikust hilisõhtuni, kadestamistväärt palju energiat on tal!

Noorhärra on hetkel küll kaunis jonnivas eas. Aga minu meelest on tal kogu aeg mingi "iga" olnud ja küllap jätkub see terve elu....:)