Allari tutvustuseks

Meie peres on peale väikevendade ka Suur Venna. Tema juba niiii suur
(no kõige pikem meie peres...), et küsisin isegi luba...kas tohin teda blogisse riputada.
Suure venna elust suure aja hõivab kool. Imede ime, aga poiss saabus siia 5. klassi ilma vähimagi kohaliku keele oskuseta. Läks flaami(hollandi)keelsesse kooli ja aasta lõpetas juba teistega võrdselt! Ma ei väsi teda imetlemast... nüüdseks pea 2 aastat veel lisaks õpitud (lisandunud on veel prantsuse keel, ladina keel ja inglise keel-viimast rääkis ta küll siia saabudes juba hästi). Kodus püüame ikka eesti keelt edendada (mis parata, see ainus emakeelepraktika hetkel.
Allari vaba aeg läheb jagamisele korvpalli ja arvuti vahel. Mõlemaga tegeletakse ja aega jääb veel puuduski...Aga (minu õnneks) ka väikesed vennad mahuvad tema päevakavasse (no hea küll, nädalakavasse).

Väikevennad

Mattise tutvustuseks

Pisipoeg Mattis on tänaseks 3,5 kuud vana. Pean tõdema, et ta on kõige rahulikum laps (minu kolmest lapsest) siiani. Ei nuta eriti, magab öösel hästi (hommikul ärkab kella 9-10 paiku, rekordiks on 11.30!) ja on üldse üks aruka olekuga poiss. Naeratama hakkas 3-nädalaselt ja 1,5 kuu vanuselt oli juba paras naljavend:) Haarab kätega kõike, mis ette satub. Tänasest võib öelda, et keerab igal võimalusel seljalt kõhule ja on heameelega hämmastavalt kaua aega kõhuli. Mäletan, et Robertile ei meeldinud üldse kõhuli olla. Mattis sakutab heameelega oma mängukaare all ahvikest ja ka voodikarussell on väga populaarne. Peeglipoisile naeratab alati laialt ja patsutab peeglit võimalusel. Parim mänguasi on muidugi emme. Aga ka Robertit jääb sageli jälgima - küllap tajub, et tegu omasugusega ja naerab venna vigurite peale. Suurest vennast meeldivad talle kõige rohkem venna prillid ja juuksed. Ja ei mingit probleemi, kui suure venna hoida jäetakse veidikeseks!
Tundub, et ka hambad hakkavad märku andma endast - käed kipuvad kogu aeg suhu ja tatistamise vastu vajame lausa pudipõlle. Ja viimastel päevadel ka jorinat kuulda...
Aga siiski on ta meie pere naerulind!

Mattise saabumise lugu ehk sünnitus Belgia moodi

Viimane aeg on kirja panna lugu pisipoeg Mattise ilmaletulekust. Alustuseks...just sel nädalal, kui oli oodata poja sündi, oli minu arstil....PUHKUS. Valida oli, kas sünnitada enne või pärast seda nädalat. Enne ei õnnestunud, seega püüdsin asja eriti rahulikult võtta ja oodata. 9. jaanuaril tegin valmis tordi Roberti sünnipäevaks ja mõtlesin, et no ainult mitte 10. jaanuaril sünnitada...Kell 02.30 10. jaanuari hommikul ärkasin selliste imelike valude peale (arvasin, et no nüüd need libakad platsis). Magada ei saanud, jalutasin siis veidi toas ringi ja tukkusin diivanil. Kella 5 paiku kutsusin Franki moraalseks toeks. Valud polnud küll mitte sünnitusvalude moodi, kuid iga 4 minuti tagant...see tundus kahtlane. Jalutasin, valutasin ja kahtlesin, et kas minna haiglasse kontrollima või mitte. Kella 8 ajal, kui 2 minutit valuhoogude vahele lugesin, otsustasin oma "libakaid" kontrollima minna.
Haiglas kohtusime ämmaemand Liselottega. Kell oli 8.30. Ütlesin, et no heameelega läheks koju tagasi...Peale kontolli, üllatus-üllatus 7 cm avatust ja haiglasse sünnitama jäämine.
Kolisime Frankiga siis sünnitustuppa. Polnudki nii erinev Eestis kogetust. No vist oli siin see tuba privaatsem ja mugavam. Liselotte valmistas kõik vahendid sünnituse vastuvõtuks ette (oli näha, et läheb steriilseks sünnituseks :). Veel korra mind läbi vaadates lõhkus ämmaemand veekoti. Ja no siis hakkas peale...tundsin, et no nüüd sünnitan tõesti (varem sellist tunnet polnudki). Käisin veidikeseks ka mullivanni nautimas (no kiiduväärt leiutis), aga peatselt algasid juba pressid. Vannist välja aetuna valutasin ja hingasin siis Franki kätt pigistades. Ja siis keelati pressida....doktor polnud veel kohal...Kuna oma arst puhkas, nuuks, saabus suvaliselt valitud arst lõpuks. Kell oli 10.31. Sai kiiruga kitli selga ja püüdis mu pojakese kinni!
Ja seal ta oligi! Jälle see kummaline tunne, kui laps su kõhule pannakse! Kelle nägu on, küsiti...ei tea, iseenda nägu oli! Uhke papa lõikas nabanööri läbi ja läks titaga kaaluma. 4050 grammi ja 53,5 cm pikk ja sünnikuupäevaks 10. jaanuar! Täpselt nagu 3 aastat vanemal vennakesel. No ei vedanud, mõtlesin,...pole kummalgi OMA sünnipävagi nüüd. Aga need mõtted taandusid, kui pojake tissi otsa anti ja voodiga "palatisse" sõidutati. Seal ....brrrrrrrr... pesti mind kaelast kuni varbaotsani lamavas asendis puhtaks. Ja olimegi kolmekesi. Mattis, mina ja Frank. Frank helistas koju Allarile (kes koolist koju Robertit hoidma jäi) ja teatas uudist. Kaks venda sõid kodus Roberti sünnipäevaks tehtud maasikatorti vist terve päev.
Haiglast koju sain reedel (sünnitasin kolmapäeval). Polnud rebendeid, ei sünnitanud epiduraaliga ja kõndisin ise ringi...see kokku seal tekitas vist veidi hämmeldust ja lastigi tulema. Tegelikult olin surmväsinud ja tahtsin magada. Kolm ööd magamata koos sünnituseelse ööga. Haiglas nii kitsas voodi ja laps tudus rahulikult vaid kaisus või mu kõhu peal...kartsin, et kukub maha ja ise ei saanudki und. Hommikul, kui laps kenasti magas, käis iga 5 minuti tagant keegi toas. Toidutooja, õde, koristaja, teine õde ja veelpalju inimesi, kelle ametit ei õnnestunud mul tuvastadagi. Ikka ei saanud magada. Seega KOJU!
Kuid lõpetuseks peab mainima, et kogu sünnituskogemus Belgia moodi oli üdini positiivne!
Paar päeva hiljem (pidime lastearsti juurde visiidile titaga minema) näitasime Mattist ka dr. de Haanile (minu rasedust jälginud arst, kes oma 2-nädalasest puhkusest aastas, just minu beebi sünni ajal ühe nädala puhkas). Taas nentisin, et siiski oli kole kahju, et mu oma arst sünnitusel ei olnud. Aga kokkuvõttes oli ikkagi kõik 5+!

Lapsesuu

Palju naljakaid ütlemisi on jäänud kirja panemata. Paras hetk end parandada! Tänane dialoog:
Robert: "Tegin ehitusauto!"
Emme: "Tubli! Mida see auto aitab ehitada?"
Robert arusaamatu näoga...
Emme: "Mõned ehitusautod aitavad teed ehitada, mõned ehitusautod aitavad maja ehitada. Mis sinu auto teeb?"
Robert: "See auto teeb teed, või hoopis kohvi!"

Roberti tuvustuseks

Robert on meie pere pisut rohkem, kui 3-aastane pojake. Tema nimejada on päris pikk, kuna sinna lisatakse tema eest-

vedamisel peale ees- ja perekonnanime ka nimed Pätu ja Taibukas ning vajadusel veel mõni :) Nimi Taibukas on minu meelest omal kohal. Ta hakkas kaunis vara rääkima (aasta ja 7-kuuselt), ning armastab väga raamatuid. Oleme selle aja jooksul neid palju ette lugenud ja paljude raamatute tekst on tal ammu peas. Samuti deklameerib ta multifilmikangelaste tekste (jah mina see olin, kes kurtis, et laps ei taha multifilme vaadata mitte 5 minutitki - lootsin, et laseb korrakski emme "püksisäärest" lahti...nüüd vaatab ta heameelega meie poolt kollektsioneeritud videokassette ja DVD-sid ning on sujuvalt iseseisvaks poisiks kasvanud...või ehk "papa pojaks"...?). Robert armastab ka väga igasuguste klotsidega ehitada (väikestest Legodest teeb ta ehitusi, mis suure venna ohkima panevad...et kuidas ta oskab???) ja on vaieldamatu liivakastifänn. Ja tegutsemist jagub varahommikust hilisõhtuni, kadestamistväärt palju energiat on tal!

Noorhärra on hetkel küll kaunis jonnivas eas. Aga minu meelest on tal kogu aeg mingi "iga" olnud ja küllap jätkub see terve elu....:)

Proloog

Paneb mõtlema, miks ei alustanud ma blogimist juba mitu head aastat tagasi... Igasuguseid üllatusi jagus mulle Belgia eluga tutvudes kuhjaga. Enamasti ajas naerma... On ju naljakas, kui saabud Euroopa südamesse ja kohalikku isikutunnistust trükitakse ...kirjutusmasinal. Ja et sedagi kätte saada, tuli mitu korda käia. Polnud kohal just seda vajalikku inimest, kes kõike teaks. Järgmisel korral sain oma isikutunnistuse. Veidi aega hiljem sai mu poeg 12 aastat vanaks ja pidi samasuguse "tunnistuse" saama. Mis selgus...olin mitu head kuud kotis kandnud punase põhjaga dokumenti (mida väljastatakse mitte Euroopa Liidu liikmesriikidest saabunule) vaja aga oli sinise põhjaga! No mis seal muretseda (selgituseks vaid, et asusin siia elama ajal, kui veel viisat tuli selleks taotleda), õnneks keegi dokumente ei kontrollinud senimaani.
Muide, enne veel, kui üldse dokumendi sain, käis minu (ja laste) kohalolekut mitu korda kontrollimas politseinik. Naljakas mehike, ta ei saanud üldse aru, kes ma olen. Kuna mehega kandsin sama perekonnanime, oli ainuke arusaam tema poolt, et olen oma mehe õde. Siin ju abiellu astudes jääb naine oma "neiupõlve" nimega.
Üllatas, et paljud poed on lõuna ajal 2 tundi suletud. Praegu mõtlen, et no miks ka mitte! Seda, et pühapäeviti või õhtuti peale 20.00-i toidupoed/supermarketid suletud on, ei pea ma ka enam imelikuks. No tegelikult ööpoekesed on ikka lahti (kord Kermisel käies sai isegi üht sellist külastatud) ja reedel ka tunnike kauem võimalus shopata. Kõik on harjumuse asi...
Sellega küll ei harju, et kassapidajatel on aega küll ja küll...kõige muu jaoks, mitte klientide teenindamiseks. Muidugi ei käi see nii igas poes, et kassapidaja sõbrannaga lobiseb või sms-i saadab, kui kassasabas on hulk inimesi. Kohalik Carrefour aga ei üllata, püsib ikka oma "headuses"...
Pangaautomaate ei leidnud kogu linna pealt kuigi palju. Aga raha saab oma arvelt ka supermarketis võtta! Üllatus-üllatus jälle!
Paljud naljakad-imestama panevad olukorrad pole isegi meeles enam. 3 aasta jooksul saab kõik nii omaseks, et ei imestagi enam... Suu ammuli olen ka vist kord oma meest põrnitsenud, nimelt, kui teine apteegist tagasi saabus....nii 3 aastat tagasi. Lapsel tekkis suur punetav laik vaktsineerimise kohale. Palusin mehel apteegist mingit alkoholilaadset asja küsida, et sellega punetavat kohta tupsutada. Ei antud. Mees süüdistas mind selles, et tahan imikule alkoholimürgistust tekitada!!! Nii talle apteegis öeldi. Nüüd tuleb vist vaid kaasa tunda Eesti inimestele, kes ikka lapsi "mürgitavad" ja isegi viinasokke teevad :) Pole hullu, ma ostsin ikkagi poest tavalise vodka, lahjendasin teda veidi ja tegin seda, mida Eestis med. õena teinud olin... Ka mu mees luges õige varsti mingist teadusajakirjast, et väikse kompressikesega ikka viinamürgitust põhjustada ei saa. Pragasin siis teda, et ajakirja usub küll, aga mind??? :)
Nii mu elu siin algas. Koduigatsusega ja pisikeste shokkide/üllatustega siin ja seal.
Nüüd vahel mõtisklen, et kus siis mu kodu on? Ja tegelikult...kodu on seal, kus olen ma ise. Ehk siis Belgias...praegu. Mis ei tähenda, et ma Eesti elu unustanud olen. Ikka mõlgub sealne elu mõtteis. Loen ajalehti-internetiuudiseid. Räägin lastega eesti keeles ja korralikus eesti keeles! Ja puhkuseplaanid teeme ka ikka Eestisse sõiduks, vastavalt võimalusele...suvel ja talvel. Seekord olid mu esimesed jõulud siinmaal (põhjuseks reisimiseks sobimatult suur kõht ja ettearvamatu sünnitustähtaeg). Aga suveplaanid...ikka Eestile mõeldes...ka seal on mu kodu....